Sad story


Mis ma ikka öelda oskan, kui vaid seda, et mind pole varem nii mõjusalt alt veetud.
Kahju, et võrkpall nii tähtis mu jaoks on, et ma lausa TAHAN seda mängida.

Nimelt uurisin poistelt, kas nad oleksid nõus täna võrku mängima (no, jah, mul ju oli just sõrmetrauma ja käsi 10 päeva kipsis ja esmaspäeval (üleeile) võeti kips ära) ja nad olid sellega nõus.

Sai siis 4 inimest kokku – kaks kahele mäng. Helistasin treenerile, ütlesin, et võiksime trenni teha. Ta oli nõus, tuli kohale, andis võtmed, ise jäi oma ainet õpetama.

Mänguajaks jäi tunnike, sest mingi tantsustuudio või klubi või asi tegi täna natuke kauem trenni (kokkulepitult, usutavasti).

Poisid hakkasid juba varakult seletama, et teeks jalkat (milles mina hea ei ole ja see mind ei huvita ka), kuid ma ajasin ikka oma joru – helistasin treenerile ju võrkpallitrenni pärast, mitte jalka.

No ja lõpuks oligi nii, et kogu mu vaev ja rüselus oli tühja läinud, sest poisid ei tahtnudki võrkpalli mängida. See kurvastas mind üsna palju ja ma tulin sealt ära. Nüüd on nii, et mina selleks aastaks lõpetan võrkpalliga, sest mul on kopp ees sellest, et keegi ei mängi. Üksi rüseleda on ka mõttetu. Pealegi on mul paha tuju ka – kes siis ikka midagi teha tahaks?

Loodan, et teil läheb paremini, olge tublid. 😉

Advertisements

About mertoznik

Kui tahate miskit teada, siis küsige :)
Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s